KRAHV DRACULA SÜGIS vol 2

Esietendus: 13. mai 2011 kell 19 KUMUs
Teine etendus: 6. juuni 2011 kell 19 KUMUs Weizenbergi 34
Viimane etendus: 9. juuni kell 19

pilet@poly.ee  täispilet 12 € 

Vapustav komöödia, sõna otseses mõttes- Peeter Jakobi, Argo Aadli, Kadri Adamson, Elisabet Tamm, Janek Joost, Anti Kobin ja Mihkel Kabel- suured näitlejad suurel ekraanil. Eksklusiivselt teater kinoteatris!
Identiteedi kaotamine on minu aja võtmesõna.  Kui kaarjas on meie selg ajas, kus traditsioonid üle parda heidetakse? Kelle üle me ketis olles tegelikult naerame? Elu pideva muutumisega kooskõlas elades oleme harmoonias loodusega- aga kui sügavale me painduma peame? Nimekas kaasaegne jaapani absurdist Minoru Betsuyaku käsitleb meie valmidust jääda oma põhimõtetele truuks - või siis mitte jääda. Ja see ei ole raskemeelne eluküsimus!
Lavastaja Tamur Tohver, kunstnik Kalju Kivi, liikumine Dmitri Harchenko, muusika ja pilt Peeter Rebane.
Kuivõrd kino ekraan on palju suurem lavast, kandub üsna selgelt osa liikumisi ja kujundusi ka visuaali. Kogu lavastus otsib selles identiteedimääramise-kaotamise loos võimalikke uusi sümbioose kui ellujäämisvõimalust. See filosoofiline lähtekoht kandub üle ka formaatidesse: dialoogidraama, koreograafia, muusika, saal, ekraan jms. Näitlejate eksistents näitlejana reaalsuses saalis ja virtuaalsena ekraanil.

BETSUYAKU VAENE TEATER

Another thing was the appearance of Beckett. It was a time when people were beginning to see the limits of “realism theater,” especially the kind of social realism that we were doing. In other words, I was tired of the kind of theater that was bound by a political agenda and only had social revolution as its end game. I wanted to find some way out of that suffocating condition. It was just at that time that Beckett appeared. Personally I had been absorbed in Kafka prior to that, so for me it was a case of moving from Kafka to Beckett as my influence. It was as if I had discovered a sense of liberation in the realization that rather than the social-political agenda we had been bound to until then, theater could be based on the internal dramas of the individual like Beckett’s plays.
It was also very stimulating to see the way that Beckett would stage his works in a space that might be defined by a single tree on an otherwise bare stage. The norm in theater at the time was to have the three sides of the stage walled with panels to create a set that could be called a type of institutionalized space and then characters who were defined and restricted by that environment (system, institution) would appear. So, the kind of “naked space” where no set is created and a poor-looking “raw character” about whom we know nothing comes out on stage and the play begins from there, that kind of “Beckett space”—that is what I came to call it—was very attractive to us, and I believe that Juro Kara and Makoto Sato and the others at the time were all influenced in some way by it.

Besides this “Beckett space,” wasn’t the dramaturgy of “theater of the absurd” as exemplified by Waiting for Godot also a shocking development for you?
It wasn’t such a big shock in terms of dramaturgy. In Europe’s Modern era, efforts to eliminate things that might be considered the absurd were one of the clear directions, so the appearance of a dramaturgy such as theater of the absurd must have been shocking. But Japan had not reached such a level of Modernization and on the individual level Western style individuality had not really been established either. Furthermore, I don’t believe that the idea of the absurd was really that new in the East. I think you could say that due to the long-standing Eastern concepts of the human being as an unfathomable entity, the acceptance of the transience of all things and the protean natural of the world, there was already a natural understanding of a sense of the absurd.

This is probably a naïve question, but I would like to ask you if you believe there is an experience that the medium of theater can bring to people which cannot be experienced through other media like movies or television or music.
Yes, there is. I think that theater is probably the only mechanism by which life-sized people can confront life-sized people with drama in practical and effective context. I feel that, in the end, the old, inconvenient nature of theater as a moment shared by only a small number of people in a closed-off environment is actually a fortunate limitation. In this age of globalism where something spoken in Japanese is immediately translated into English and things that can be understood anywhere proliferate in borderless media, I think you can even go so far as to say that culture itself becomes a product for consumption. In an age where culture is accumulated and recorded as material for reproduction and replaying, I have the feeling that the closed environment of theater can in fact be an important foothold and source of inspiration for the creative process.
I speak in terms of nikusei (the live voice) and I say that I believe the live voice is disappearing from the world at large. The live voice retains that portion of communication that is lost when a voice is codified [in the process of being recorded or transcribed]. It is like the difference between Western medicines and Chinese herbal medicines. Instead of extracting only the necessary active ingredient, the unnecessary parts are also used in their raw, un-extracted form. Although we may not know how those unnecessary parts function, we find that the herbal medicine may have less side-effects or be easier on the body and the person. In other words there may be something important in the traditional form that has been verified by tradition. I definitely believe that theater is a tradition what contains such inexplicable elements, and it is those elements that haven’t been extracted out or abstracted that are important.

Minoru Betsuyaku

KRAHV DRACULA SÜGIS vol 1 PRO

1960ndatel toimub mitu suurt liikumist.
Humanismi ja pehmete väärtuste poole. Lillelapsed, ebaõnnestunud sõjad, Vonnegut kirjutab Wanda June'i kangelase, kes oma macholikkuses pole enam ühiskonna silmis respect. Kõik endast lugupidavad mõtlejad maailmas hakkavad korraga teaatrit tegema. Sest a) sellega saab paljudele korraga hästi aktiivselt ära öelda, b) seda oskavad kõik teha ja c) seda vaatavad kõik.
Brook kirjutab kümnendi lõpus vahetust teatrist "Tühi ruum". Ameerikas teevad nad off-broadway. Jaapanlastel saab ring täis kabukiga. Vahing teeb teatrit, Unt teeb teatrit, Kõiv teeb teatrit, Rummo teeb teatrit. Lauristin teatrit ei tee. Lauristinist endast teeb teatrit Semper, tõsi 40 aastat hiljem, Semper alles sünnib siis.
Aga see hakkab sealt peale.
Jaapanlastel saab kabukist villand ja sünnib jaapani väikese teatri liikumine. Läänelik absurd leiab koha jaapani traditsioonis, sest omal moel on absurd oma kattuvate maailmade ja aegadega olnud ida kultuuris alati olemas- lihtsalt tõeni jõudmine läbi aja ja keskendumise on olnud läänele võõras.
Betsuyaku on üks selle esindajatest.
Ida mõtlejad jaapani väiketeatri traditsioonis näevad kohe, et riiklik mudel on paindumatu ja kohmakas ( ehkki uue źanri shingeki ( uus draama ) esimesed esitajad on endise kabuki näitlejad ). Tuleb minna lihtsama vormi ja seda tugevama sisu teed. Jaapani väiketeater koondub keskse tugeva loomeinimese ümber ja ... lepib vähesega.
Ja ometi...
...Betsuyaku loeb palju Kafkat. Kattuvad maailmad, hämarad tüübid. Väiketeatri shingeki vormis kirjutab Betsuyaku esimest korda 130 näidendit tagasi. Vaimustub Beckett' ist. Godot' oodates.
Ja sellal tüdineb jaapani väiketeatri liikumine olustikulisest realismist ning poliitilisest plakatist, mille lõpus on alati revolutsioon. Miljardirahva teater leiab korraga indiviidi ja selle tõe. Väärtustab korraga massi asemel elu erakordsust ja eksistentsi mõtet... !
Godot oodates- laval on vaid puu ja kolm tegelast. Et midagi juhtuks....theater could be based on the internal dramas of the individual like Beckett’s plays. It was also very stimulating to see the way that Beckett would stage his works in a space that might be defined by a single tree on an otherwise bare stage ( M. Betsuyaku)"

Brook kirjutas "Tühja ruumi" 1969. Betsuyaku leidis enne seda Kafka ja sel ajal Becketti. Mina sündisin 1969. PolygonTeater asutus 2008. Kogu aeg sama aeg.
Pikk ring oli, kuid tundub, et ma olen koos väikese vaese teatriga koju jõudnud.

KRAHV DRACULA on peagi tulekul. Sedapuhku koos  KADRI ADAMSONI, ELISABET TAMME, PEETER JAKOBI, ARGO AADLI, JANEK JOOSTI, ANTI KOBINI, MIHKEL KABELI, KALJU KIVI, PEETER REBASE JA DMITRI HARCHENKOGA.
Esietendus mais- ja olge valvel,
müük algamas kohekohe.

Jaapani väiketeatrite liikumist juhib nn viies laine ( põlvkond ). Neid iseloomustab põhitrupi puudumine ja źanrimääratluste puudumine-vohamine. "Krahv Dracula" sügis tuleb minu ellu kolmandat korda. Kui see nüüd ei ole saatuse tahe ja näpunäide, et just nüüd ja sellisel moel- siis millist jumalat veel uskuda? Lisaks on ses loos ohtralt irooniat, küsimusi, hoiakuid ja nende murdmist, nalja ja nalja...
Peale Boobi on tunne, et Polygon kisub komöödiateatriks :)

Betsuyaku kirjutas loomulikult ka "Godot has come". Aga alles 2007. Loomulikult näete sedagi kunagi eesti keeles, kuid esialgu "Krahv Dracula sügis".

tervitades ja kena kevadet soovides-
Tamur Tohver

TAMUR TOHVER OTSIB NAIST !

Motivatsioonikiri:
1 Tühi ruum ei ole tühi
2 Alati on keegi kellel on midagi öelda
3 Kui ise ei tee ei tee keegi
4 Kui meie seda ei tee teeb keegi teine niikuinii aga hoopis teist moodi

5 Puu üle otsusta tema viljade järgi

6 Vaene teater on rikas 

! PolygonTeater ja Teatrikool TeatriPolygon ootavad korporatsiooni  assistent-inimest, kel on tahet mõttele elu anda, see-asemel et elule mõtet otsida !

Uksed iseenesest ei avane. 

Päris paljudest ei pea sisse murdma. 

Välja ei ole kusagilt visatud.

On, millele püstipäi tagasi vaadata.

      














Aga me oleme alles tee alguses.
Aga me hoidsime Sulle koha. Säti end omamoodi.
Milline on Sinu motivatsioonikiri-  poly@poly.ee on ootel.
Meie jälg on www.poly.ee

RUKKIRAHVI HOMMIK

2007. aastal oli kindel nägemus, et Ringtallist saab kino, seminar ja galerii koos väliteatriga. Moonakamajast hostel töötubade tarvis, Ait tuleb tagasi osta ja Viinakööki tulevad käsitöötoad. Aeg läks ja riik ei mõistnud, et Lõuna Eesti vajab oma erilist, spetsialiseerunud kultuurikeskust, kuhu saabutakse teinekord ka charetritega üle Riia. Sellest on 4 aastat ja nüüd on Boob siin.
Aasta pärast ilmselt juba NIETZSCHE, KEYSERLING ja MIDDENDORF.
Mõistab riik või mitte.
Kõik võtab oma aja.
Nende tiikide kallastel veel kõneldakse.
Boob teab.
http://maarja555.blogspot.com/2011/04/boob-teab.html

TE OLITE VÄGA HIRMSAD

FB eravestlus: "...poisid vihma käes...meeeldis , väga meeldis ... külmavärinad olid ja algul mõltesin , et oi ma ei suuuda , et lähen ära ." Küsin: klaustrofoobia? julmus?
Vastus: "pigem nagu ehmatav , sünge , tegelikult pilt täielikkust realsusest aga endal oli õusalt kõle ..hirm ...aga võtsin end kokku ... kogu aeg oli väga ärev olla ... nalja oli ka , üsna head nalja..narda ja siis ehmatada ja ahheta´da ...TE OLITE VÄGA HIRMSAD ...aga väga hea oli inimesi / näitlejaid vaadta , väga kogenenud ... nagu päris ... tugev ja tubli tööö ... mulle meeldis , aga ma tundsin suurt hirmu"
Vastan: vaata- murdeiga ongi raske. kõigil. siis vist toimis. sellest see lugu
Vastus: jah , oma vanaemale ma seda etendust näidand ei oleks

miks te koplisse teatriklassi ei teinud ... olin valmis tulema ...

Vastan: Kopli kool ei olnud valmis. anna andeks. ehk järgmine aasta

Vastus: siis olen 10 klass ja vb põrutan peale seda natuke kaugele .. ära ..unistuste poole, aga jaa ... tuleks ikka jaa .

 

Aitäh, kes meiega keldrit jagas. Peas ja südames. Sügisel jälle?