Monday, January 31, 2011

Puu üle otsustage tema viljade järgi

Muinasjutt tüdrukust kellele meeldis esineda.
Elas kord üks väike, keda kutsuti Hannaks. Hannale meeldis üle kõige teater ja tal oli väikesest peale unistuseks esineda teatrilaval. Oma koolis oli ta klassi näidendites mitu korda esinenud ja alati kiita saanud. Kui Hanna sai 13. aastaseks avati tema lähedal teatrikool, kuhu kutsuti ka temavanuseid. Ta läks ema ja isa juurde ja palus neilt luba minna teatrikooli katsetele. Vanematel oli hea meel, et nende tütart huvitab teater ja nad lubasidki Hannal käia peale koolipäeva lõpppu kahel korral nädalas ka teatrikoolis koos teiste teatrihuviliste poiste ja tüdrukutega. Juba esimesel aastal, peale mõnekuulist õppimist teatrikoolis, sai tüdruk esineda teatrilaval ja nii talle kui ka tema vanematele, kes olid ka Hanna esinemist vaatama tulnud, meeldis see väga. Ka teatriõpetaja oli Hannaga rahul. Teisel kooliaastal  hakas tema teatrikooli rühm tegema proove ja ettevalmistusi, et osaleda etendusega nende esimesel kooliteatrite festivalil. Aastaga oli nii mõndagi õpitud ja nüüd oli paras aeg oskused proovile panna, ennast nädiata ja teisi vaadata. Festival pidi olema kohe peale koolivaheaega. Hanna oli elevil ja ootas festivali väga.
Juhtus aga nii, et Hanna tunnistusele, mille ta sai tavakoolist, olid tekinud mõned kolmed ja mitmest viiest olid saanud neljad. See ei meeldinud Hanna vanematele ja nii ütlesid nad tüdrukule, et järgmisel veerandil sa teatrikooli minna ei saa, sest see võtab liiga palju aega ja  sa ei tegele piisavalt oma õppimistega ja see viib hinded alla, sa ei taha ju ometi et sul oleks 9. klassi lõpus selline tunnistus, millega sa ei pääse heasse gümnaasiumisse.
Hanna oli kurb , et ta koos oma teatrikooli sõpradega ei saanud oma elu esimesele teatrifestivalile minna ja ei saanud enam teatrikoolis käia, aga ta ema ja isa lohutasid teda ja lubasid, et kui hinded paranevad võib tüdruk vabal ajal jälle oma lemmikhuvialaga tegeleda. Ja nii püüdiski Hanna keskenduda matemaatikale ja võõrkeeltele, veeta rohem aega kodus õppides ja mitte mõtelda enam nii palju teatrist ja esinemisest päris laval...

See lugu ei ole muidugi siinkohal läbi. Ja maailm ei kuku kokku ei Hanna ega tema saatusekaaslaste jaoks, kes paremate hinnete nimel peavad oma huvialast loobuma.
Teatriõpetajana, kes üle paarikümne aasta on mitmeid sarnaseid lugusid lähedalt näinud ja neile kaasa elanud, tean et nii mõnedki tulevad aasta või paari pärast tagasi ja tahavad teatriga edasi tegeleda. Sellest vaatepunktist polegi asi väga hull, aga teades teatriga seotud õpetusmeetodite olemust ja mõju,  tahan ma, et nii teatrihuviliste laste vanemad kui noored teatrihuvilised ise mõistaksid, et teatriga tegelemine pigem soodustab õppimist, sest kasvatab inimeses just neid omadusi ja oskusi mida on vaja heaks ja sisuliseks õppimiseks, erinevates õppeprotsessides osalemiseks.
Julgen kindlalt väita, et just teatrikunstiga seonduv õppimine ja teatriharrastus võivad õpiedukust parendada.
Kuidas ma oma julget väidet tõestan? Kõigepealt jutustan veel tõestisündinud loo.

Lugu õpilastest kes kartsid anda valesid vastuseid.
Elasid kord ühel maal, peaagu euroopa keskpaigas, kooliõpilased kes käisid ühes klassis. Nad olid keskmised õppijad ja said pealtnäha päris hästi hakkama, kuid  nende uus matemaatika õpetaja oli mures, sest ta ei osanud neid õpetada nii, et õpilased mõistaksid selle aine sisu, keskenduksid huviga ülesannete lahendamise protsessi ja ei tunneks enam seda halvavat koormat, mida annab valede vastuste andmine ja sellest lähtuv halbade hinnete saamine. Kõik selle klassi õpilased olid õigete ja valede vastuste andmisest ning heade ja halbade hinnete saamisest nii haaratud, et olid unustanud, või õigemini, neile polnud kunagi selgeks tehtud, et sellel ainel on põnev sisu ja seosed igapäevaeluga, et ülesannete lahendamise protsessi mõistmine võib olla olulisem, kui vastus. Tihti kurtsid nad, et peavad õppima midagi sellist mida neil elus tegelikult kunagi vaja ei lähe.
Uus matemaatikaõpetaja aga kutsus appi draama- ja teatriõpetaja ja koos pakuti klassile välja mäng, kus klass muutus advokaadibürooks, õpilastest said advokaadid ja nende abilised, matemaatikaõpetajast sai konsultant ja ekspert, teariõpetajast sai klient, kellel oli probleem tööandjaga, kes oli talle maksnud vähem töötasu, kui algselt oli kokku lepitud. Noored käivitasid innukalt uurimisprotsessi, kasutasid oma matemaatikaõpetajat kui teadmiste ressurssi ja tõsiselt mängeldes lahendati oma kliendi probleem ja samas justkui märkamatult sai protsendi arvutamisega seonduv ja veel palju muudki, kõigile selgeks.
Selline „mäng“ kestis vaid kolme matemaatika tunni jooksul, aga kui hiljem uuriti, kas sellisel mängul ka pikemaajalisem tulemus võiks olla, selgus, et klassi üldine õppetahe ja õppeedukus olid paranenud ja paranenud oli ka suhtumine kooli ja õppimisse mitmel mõõdetaval moel.

See lugu on pärit teadusajakirjast, kus avaldatakse kasvatusega seotud uurimuste materjale. Tõin ta siin ära üldjoontes ja lihtsustatult. See lihtne lugu näitab, et teatrilähtsete meetodite kasutamine õppetöös on normaalne ja tulemulik.
Mis on draama- ja teatriõpetuses see, mis aitab leida tee tulemusliku õppimise ja õpetamise poole?
Üks võimalik seletus on, et draama-teatriõpetusel on  vahendid ja kontekst, kus õppimine toimub läbi lugude maailma loomise. Õppimisele luuakse uued ja testsugused põhjused. Teadmised ja oskustega seotud areng toimub nii, et see on seotud loodud keskkonna ja looga, mis omakorda on seotud pärismaailmaga ning ei ole enam asjaks iseeneses. Sellest lähtuvalt tekib õpilastel soov ja tahe õppida. Õppijate osalemine  loos, kus ühiselt tegeletakse lahendamist nõudva olukorraga, annab võimaluse igaühel tunda oma panuse olulisust ja rõõmu ühise tegutsemise energiast.
Teatri kui huvialaga õpetamine teatrikoolis kasutab sarnast võttestikku, kui kutseliste näitlejate õppetöös. Kindlasti muutuvad õppijad osavamateks tegutsejateks laval, saavad paremateks näitlejateks, oskavad paremini avaliku esinemise situatsioonides kasutada oma  keha, häält, tunde- ja mõttemaailma. Teatrikool omakorda  kasutab ka neid meetodeid, mida kasutavad draama-ja teatriõpetajad tavakoolis. Üks eesmärkidest- teiste kõrval- on luua keskkond, kus läbi tegustemise ja läbimängimise on võimalik õppida mõtlema ja õppida õppima ning seda sellisel moel, et igasugune arenemine toimub iseenda ja elu, mitte hinnete või vanemate jaoks.

Noor inimene areneb mängides isiksuseks, kes oskab oma arengut  eesmärgistada. Harjutakse kollektiivse tegutsemisega, vastustusega, distsipliiniga. Osatakse näha seoseid ja mõista maailma. Tekib vajadus ja huvi luua uusi, reaalsuses toimivaid maailmu. Omandatakse oskus ja vahendid eneseväljenduseks. Osatakse loovust kanaliseerida.
  Sel moel võidavad kõik- noored, vanemad ja õppejuhid.
Puu üle otsustage tema viljade järgi.

Virko Annus
Teatrikool TeatriPolygon õppejuht






Thursday, January 27, 2011

TÜHI RUUM TÄITUB TAAS

Ja hakkame pisitasa minema: 15. veebruaril kell 17 on  TALLINNAS:
Rävala 8, C korpus- 7.korrus
võimalik näha, mida tehakse teatrikoolis TeatriPolygon ja kooliga liituda.

15. ja 17. veebruaril kell 16.30 on sedasama võimalik teha TARTUS:
Vanemuise 19- Tartu Kirjanduse Majas.

Kooli sobivad kõik alates 12. eluaastast. Osadest saavad hiljem staarid. Teistest saavad lihtlabaselt silmapaistavad isiksused, lahtise mõtlemise ja enesekindla esinemisega lihtsad inimesed, kes muudavad maailma. Miks mitte? Löövalt valus on teha vale otsus mitte muuta oma elu põnevaks.



http://www.poly.ee/polygon/kool1.html

Thursday, January 20, 2011

Etendus etendus

Keegi ei jäänud lumme kinni, õu oli autosid täis, Elina ei murdnud trepil jalga, raadiosaatja aku pidas vastu ja ainult 1 mobiil helises ilusti reeglipäraselt nii esimeses kui teises vaatuses. Aga see oli naabri-Marguse isa oma, talle helistatakse vaid kord kuus... Talvelaager sai läbi, kõik leidsid endale uusi sõpru. Riisipere ristis, Mati pubi Matil on paha komme- pidevalt on tema saepoe uksel silt: olen pubis. Ja nii iga jumala tööpäev. Saatpalul on iPad- see on küll Mati käes ja tema pubis, aga Lauri saab oma meilid kätte. Nüüd muidugi on tal vist suht tülikas hakata Tallinnast sinna käima, aga töömees ei vali!

24.2 etendusele on kindlasti kohti. 24.2 pidavat autor ka saalis olema. Seni jalutavad Boob ja Rita ikka veel õhtuti Laitse vahel... Ja kohalikud elavad neile kaasa..





Wednesday, January 19, 2011

Lennuk lendab, Lennuk kirjutab:

Vaatasin tulevikku ja raalisin välja selle 24. veebruari päeva. Siis ma tean, et ma kindlasti ei tahaks kuskil mujal olla, kui teiega. Seega - kui saate mind sinna sisse mahutada, siis rüüpame koos klaasikese veini ja vahetame oma sõnad.
Kõik see ei takista mul aga teile trupiga kaasa elamast. Soovin, et oleksite ise rahul ning tunneksite, et teete midagi, mis on teile tähtis, siis olen ka mina rahul ja tunnen rõõmu, et inimestele leidub siin ilmas veel tähtsaid asju. Kõigi üksindusse eksinud hingede nimel - olge vaprad. 

Lennuk

Ja endiselt:

From: polygamia | December 28, 2010  | 322 views
PS  Veebruaris on taas katsed TeatriPolygoni teatrikooli Tallinnas ja Tartus alates vanusest 10a.
Tahan ma sellest rääkida?
www.poly.ee  

Mehed ei nuta













Monday, January 17, 2011

Siin me oleme



Nii me elame. Kiilasjää ja hirvekarjad. Homme tõstame diivani lae alla. Üksikuid kohti pidi olema ka 3.2 etendusele. Vabalt pääseb 17.2 ja 24.2

Friday, January 14, 2011

Väljasõit ei ole väljaminek

Sisetunne osutus õigeks. Ka talvel on tore välja sõita. Kolme esimese etenduse piletid on välja müüdud- aitäh teile. Tundub, et te tõesti usute... Seega ootame teid juba ka 17. ja 24. veebruaril. Ehk siis Pingviinide Paraad telekast- ei ole kohustuslik! Tule ja veeda Vabariigi Aastapäev parem Rita ja Boobi juures. Ehk kolmandat moodi:
VÄLJASÕIT EI OLE VÄLJAMINEK!

Pühapäeval algab kolimine. Saab siis näha- tavaliselt näitleja teatris ei ela. Sedapuhku elab. Diivan on diivan ja kapp on kapp ja nad hoiavad seal omi asju ja teevad süüa ja pikutavad, mis kell tuju tuleb, mitte ainult siis, kui Sina ka vaatad. Kõik on päris. Täitsa ilma rahata pikutavad... aga näiteks: teevad ka pikki jalutuskäike. Käivad poes. Roogivad lund ja peavad lumesõda. Astuvad lossi sisse. Lähevad õhtul parki- sest mujal Boob ei armasta eriti käia. Eks tal need riidedki- tuli nagu oli, kohvreid ei pakkinud. Tegelikult.
Tegelikult, kui raatsida end õhtul välja ajada, sõita need 36 km noh nii oma lõbuks ja- piiluda...? Aga tule ja piilu, lihtsalt sõida vaikselt mööda... ja vahi akendesse... kas tõesti kas tõesti? Ei pea alati ju Nõmmel või Meriväljal rikkurite villasid unistamas käima. Unista vahelduseks natuke Graniitvillat näiteks ka. Teie unistate, aga meil on.
Igal juhul palju tervislikum ja naturaalsem kui pärast Kroonikast lugeda :)
Sest Boob teab!

PS hmm selgub et Rahvusringhääling suisa müüb 2004 aasta versiooni võrgus. Friigid võivad ju kiibitseda, aga ikkagi arvan, et tulge parem Laitsesse.

Thursday, January 13, 2011

Pikk ja sirge mees

Kuulasin Rebase ja Saatpalu kontserti Tauno juures Graniitvillas.
Ja ennäe, saingi aru, mis vaja: siin tahaks jutustada mingi armsa loo- lihtsa ja selge.  Et trummi ei lööda ja uua-uua ei tehta. Et kõik on hästi lähedal. Nii lähedal, et kui tahaks, saaks katsuda. Aga ometi ei katsu. Sest hoolimata, et tuled ja oled oodatud- nagu nad seal ise elavad Janaga- ükskõik, mis toimub, ikka oled külas ja paslik oleks kohe uksel saapad jalast võtta.. Sellepärast ei lähe kohe kõike näppima- ehkki võiks. Ja vaata, mis sai. Nüüd, kui tulete- satutegi Ritale ja Boobile külla. Sest nemad on seal enne teid. Nemad kolivad sinna juba nüüd. Nii et- paslik oleks kohe uksel saapad jalast võtta. Elutuba on jah pisut suur, aga terve nende elamine on ju mõõtudest välja. Nii Rital kui Boobil... kui ka Taunol :)

2003. lugesin Boobi esimest korda olles näidendivõsitluse źüriis. Hea lugu, hea kiiksuga lugu ja kena dialoog. Midagi tundus liiast ses kõnes ja kuidagi liiga lihtne, skemaatiline. 2004 tegin seda Raadioteatris Sepo Seemani, Hele Kõre ja Ain Lutsepaga. Selgem oli see mees, see Boob, aga ikka lihtne oli. Nüüd korraga oli Villa, Saatpalu- ja vana mängumees ei eksi- tuli lugu tagasi. Sest Saatpalu ongi Boob. 2003 ja 2004 olid kindlasti tublid Argo ( Linnateater ) ja Tarvo ( Rakvere ), aga siis oli see lugu noore Boobi lugu- mis teha, inimesed me ümber olid teised ja Boobid olid noored... Ma ei ole kordagi Urmaselt küsinud, kui vana see Boob siis on. Küsinud ei ole seepärast, et kunagi kui tolaegses Draamas tehti Lutsu miskit lugu, istus autor saalis ja kui lavastaja pöördus tema poole küsimusega mingi probleemi kohta, vastas Luts selgelt: mai tea, see on sinna sisse kirjutatud, lugege. Tänapäeval on muidugi nii, nagu kunagi kommenteeris Jüri Tuulik ühte mu lavastust tema loost: esimene kord, kui lavastaja kordagi autori poole ei pöördu... hmm, mai ole siiani aru saanud, oli see kompliment või iroonia, oleks ta seda oodanud või ... :) ?

Igatahes on see mees Boob Saatpalu, kes elab Laitses. Ja Rita ennekõike- see on ju Rita kodu. Ja vaata veel, Urmas- 2003 oli see selgelt Boobi lugu. Täna enam mitte, täna on meil külas päris kindlasti päris mitu Ritat igal etendusel, kes end ära tunnevad. Nõnda me liigume- ikka vanemaks lähevad Boobid ja selgemaks oma segaduses saavad Ritad. Mina ei ole kodust lahkunud, mind ei ole lapsed ootamas. See on minu äraspidine lugu võrreldes Boobiga. Nõnda saavadki otsad kokku- Smedsi "Külmapilte" kuulsin esmakordselt Berliinis Prix Europal aastal 1998. 10 aastat võttis aega, enne kui see PolygonTeatri avalavastuseks sai.
Ja õige Boobini pidin ka elama. Aitäh Urmas, aitäh Lauri, et meelde tuli. Pikk ja sirge mees on pikal sirgel teel ta sammub edasi. Ja pere vajab meest ja pere ootab meest mees vaatab tagasi. Tee on tolmune ja mees on väsinud mees... Aitäh Jaan- pikal teel. Lahinguväljal näeme, raisk! Ja ehkki pealtnäha on seekord lahinguvälja asemel märksa hubasem salong, seda ettevaatlikum tasub olla :)

Veel üks asi: Tauno rääkis, et hoone kuulus enne näitevendade Ojade vanaisale. Sihuke sõlm ka veel.

Sunday, January 9, 2011

! ENNE BOOBI MINEKUT !

       ELAS KORD
Selles elus, mida elame, tekib palju asju, mida paljudes peades enne ilmsikssündimist ja selgekssaamist kohta ei leia- sellepärast ei ole ruum kunagi tühi.
Nende tekstide saatjaks võiksid kujunduslikult olla flashtöödeldud või lihtsalt iPhotoga ägedaks tuunitud heiastused proźektorivalgus / India ookeani kaldal shin-do' d harrastav erudiit / mustvalge raudsillakonstruktsioon / tõtlev hiiglaslik Briti raudteejaama katedraal janiiedasi. Midagi suurt ja tähenduslikku. Aga kuradi õõvastav tähendus tekib lugeja peas. Ja ta on sunnitud mõtlema ainult meie antud mõtet. Ja visuaalselt on see oma ägedusest hoolimata loetamatu. Nii lihtne ongi.
     SEST KÕIK ONGI LIHTNE
Siit edasi tänavanurgani ja siis trepist üles. Ainult ajapikku lähevad tänavad pikemaks ja trepid kõrgemaks. Sellepärast ilmuvad siia saatjaks just sellised lihtsad pildid. Mida keegi pole sümboliks ülendanud. Aga mis on olemas. Ja veel. PolygonTeater astub selgelt murranguliselt uude ajajärku. Jah, juba peale 5ndat esietendust, on aeg käes. Ja pane tähele, mitte kunstilises mõttes.
Hingelises. Boob teab.

       ENNE BOOBI MINEKUT
toimus taaskord kirjutatud kirjanduse avardamine. Kui autorilt selleks luba küsisime, vastas ta alljärgnevalt:
"Tere.
Jeesus, milles küsimused. Loomulikult. Seda ma ainult ootangi, et keegi tekstidega mingeid mänge mängiks. Omalt poolt võin kinnitada, et tugev 80% on see  nn vaesus, mis sunnib kokku kirjutama asja ennast vaid rikkamaks muutnud. Seega - laske aga minna, kärpige, kirjutage juurde, tõstke ümber - mängige rõõmuga. Teie lugu ju.
Ja Saatpalu on minu isiklikus kultuuris väga kõrgelt hinnatud. Küll rohkem poeedina (ja mitte vaid sõnas - pigem selle sõna väga laias tähenduses.),  aga näitlejana pole ma teda lihtsalt näinud. Siiski - inimene, kellel on säärane üldistusvõime ja keeletaju - vaevalt, et ta halvasti mängida suudaks. Ka muu kamp on väga positiivne. Ma ei hakka neid eraldi sulle lahti kirjutama, miks üks või teine minu jaoks "keegi oluline" on. Aga nad on.
Seega - üks parimaid uudiseid üle hulga aja.  Mis teie Teatrisse puutub, siis repertuaarivalik on siiani olnud väga uhke ja julge.  (Boob natuke devalveerib küll seda arvamust,  aga jumala eest - tõlgendage ja mängige."

Ma vastasin:
"Urmas, veel- Su lugu ei devalveeri mingil moel me senist valikut. Nagu
öeldud on igal asjal oma mõõde. Antud hetkel on lavastajal ja
peaosalisel midagi südamel ja teater harjutab alati pursuisid mõtlema enda
väärtushinnangute üle...
"
        TOIMUB KIRJUTATU AVARDAMINE
elatud teose loomise käigus. Selle nimi on prooviperiood. Mis jääb suletud uste taha. See on protsess, milles läbime pika tee kirjapandud sõna tähendust otsides. Selles protsessis lammutatakse kõik laiali, püütakse mõista iga nüanssi, et miks ta siin just nii väljendub, mis on selle või teise lause taga. Sest peame leidma selle meie meelest õige tõlgenduse, et seeläbi sõnum saajale lähemale tuua. Aimata lasta, mitte näpuga näidata. Kogu vahetu teatri mõte. Ja selles protsessis minnakse ühiselt ja tihti paljusõnaliselt, mis kõik kannavad uusi teese, üha avaramaks ja avaramaks, leitakse uusi tähendusi ning luuakse nn kolmandaid teoseid. Eksitakse ja luuakse uuesti uute kokkulepeteni jõudes. Enne teksti visualiseerimist, enne kehakeele-misanstseeni loomist, enne tähenduse andmist, enne vaataja-kuulaja ette minemist, enne elava märgi teket.
Siinkohal üleskutse ja palve sulle:
   ÄRA ANNA TÜHJA TEKSTI.
Mitte kunagi, mitte kusagil. Ärge kartke, et teie igapäevane publik on põikpäiselt mõistmatu ja kõik tuleb lahti seletada. Igas tekstis saab olema saladus, mida oleks põnev lahendada nii teostajatel kui ka vastuvõtjatel. Kui viimane on tõesti olemas, siis meie käes on võtmed, millega me ta avada saame, selleks on meid elu treeninud. Aga ütlemata ärge ka jätke.
 Tühjus seevastu ei pea kõige lihtsamatki loogilist analüüsi vastu, eriti absurdižanr, mida algajad peavad kõige lihtsamaks. Aga pange tähele, paljud absurdikirjutajad on tehnilise haridusega, sest absurd nõuab raudset loogikat ja konstruktsiooni.

Järgmiseks räägin juba puhtalt boobis. Sest iga lavastaja lavastab eluaeg vaid ühte lugu, olgu keel milline tahes. Sedakorda siis elades Laitse Graniitvillas.